Kino on Saatan, kes imeb su rinda...

Kuna keegi teine sõna ei võta, siis kajastan meie viimast ettevõtmist/esinemist ise!


Nimelt eile, 24.aprillil kell 18:30 toimus Vaapo Vaheri raamatu "Kino on saatan, kes imeb su rinda" Hiiuma esitlus, Kärdlas Pikas majas. Kutsel oli välja kuulutatud: Vodka, ballett ja 7 kevadist filmihetke.

Meie olime siis see ballett. Solistidena tegid oma debüüdi Marie ja Tiiu, kroonid peas ja batškad seljas. Ainult jazzukas rikkus täiuslikku pilti baleriinist.

Proovi tehes märkis vanameister, et see on just see, mis talle siia vaja.


Kui Tibid alles ettevalmistusi tegid, siis kuulsime muudkui kellahelinat, mis tähendas külastajate saabumist. Mina sisenesin saali koos mustades keebides peidetud baleriinidega, kes sättisid end saalinurka tekitades salapära. Publikut oli päris palju. Rahva seast kostus lause. "Huvitav, kes seal siis nüüd seisavad".


Külalistele pakuti eht venelikku pidurooga: rosolje, heeringaleib, soolaseened, hapukurk, moosipallid ja loomulikult tee ja vodka. Ja tüdrukud muukui seisid ja ootasid oma etteastet.


Peoperemees avas õhtu ja andis sõna baleriinidele. Kui muusika kõlama hakkas, langesid tüdrukute õlult mustad keebid ja rahva seast käis läbi "wou". Kostus isegi mõni käteplagin. Kuid midagi oli viltu?! Mulle nagu meenud, et nendel pidid käes olema ka ahastava baleriini silmapühkimirätikud. Aga need olid alles kotis. Mis sellest, et Marie need ekstra koju kaasa võttis, puhtaks pesi ja triikis...nüüd tantsisid nad ilma rätikuteta.


Peale lõpuakordi ja graatsilist kummardust kõlas vali aplaus, mis jättis südamesse hea tunde. Baleriinid võtsid kohad sisse minu lauas, seljad sirged ja pead püsti. Pole kerge olla esindusüritusel. Pealegi oli kõht tühi ainult minul, nemad keeldusid isegi maitsvast moosipallist. Teed nad veidike moka otsast mekkisid. Üks härra ütles, et kuule Vaapo, sinu lauas istuvad kõige kaunimad daamid! Selle peale vastas peoperemees, et nii see peabki ju olema. Ja olgu öeldud, et need daamid olime siis meie.: Marie, Tiiu ja Tiina ning ka Ere, kes meid sinna esinema kutsus.


Edasi läks õhtu filmivaatamisega. Vanemeister rääkis iga filmi (no raamat räägib Vene filmikunstist) kohta, selle autori kohta midagi, mis kohati venis veidike. Ka need filmikatked olid meie jaoks natuke liiga pikad. Alguses oli tummfilm aastast 1925, mis tüütas lõpuks ära. Sellele järgnes jube sõjafilm (vist 1928 tehtud), kui mitte öelda räige. Siis armastusfilm (vist 1958), mille lõpus naine ikka oma armastatu maha lasi. Ja ausaltöelda häbi tunnistada, aga neljandat ei mäleta...


Ja siin meie viisakus ja välapeetus lõppes. Hakkas veidike jahe ja ka natuke igav. Eks ta ju hariv oli, aga... Kahju et tüdrukute vene keele õpetajat kohal polnud, muidu oleks äkki kohe viie kätte saanud. Eesti keele õpetaja oli igaljuhul platsis.


... aga meie tõusime siis üritades viisakaks jääda, püsti ja lahkusime saalist. Mille peale vanameister ütles, et seda kõike on vist baleriinidele veidike palju ... :) Mis seal salata, igavaks kippus küll, aga julgen väita, et see oli väga huvitav kogemus.



Vot sedasi meie esindusüritus läkski. Triin ja Maria olid ka alguses kohal oma fotoka ja videokaameraga, aga esimesel võimalusel nad kahjuks lahkusid... :(