Pärnus Koolitantsul

Üks huvitav kogemus jälle juures...

Koolitantsu piirkondlikul voorul käisime sel aastal Pärnus 25. märtsil. Meil venis see reis olude sunnil kahepäevaseks nagu hiidlasel tavaliselt ikka. Eelnevatel aastatel olime alati olnud Tallinnas, seepärast ootas meid ees ka paras šokk.

Alaustades sellest, et trantsport oli hiidlastele logistiliselt raskem ja rahaliselt kulukam, olid ka tingimused esinemispaigas, julgen öelda, et ebainimlikud. 40 lapse ja noore jaoks oli riietumiseks ja asjade panemiseks ruumi nii umbes 3*2 m. Vähe sellest. Selles ruumis, mis oli umbes 5*6 m suur, pidi mahtume veel 7 suurearvulist truppi ja stuudiot. Kujutage ise siis ette, milline oli seal segadus ja millised kuhilad vastu vaatasid. Sellised tingimused olid kõigil esinejatel. Ja me olime suures uhkes Pärnu Kontserdimajas. Salmes on ikka lust ja lillepidu. Aga... artist saab igas olukorras hakkama, kui vaja siis ka tänaval riietatud.

Sõit algas kell 8:30 pritusmaja parklast kahe bussiga. Tiina Tantsustuudiost oli kokku 39 tantsijat, mina ja 5 saatjat. Veel oli tantsutrupp „Grand“ õpetaja Lembe Rätsepa juhendamisel. Lisaks meile tuli veel üks bussitäis Emmaste ja Käina tantsijaid.

Minu jaoks on see koolitantsu piirkondlik voor alati stressirohke. Kuna ümberringi on haigusi nii palju ja lapsi langeb kui loogu, siis mure on enda pärast, kas ikka pean vastu. See aasta ei pidanud ja päev enne tähtsat päeva võttis mind enda võimusesse Rota-viirus ehk kole kõhutõbi. Terve teisipäevase päeva veetsin voodis haigusega võideldes. Olin juba valmis, et ei saagi kaasa minna ja valmistasin ette lapsevanemad ja hea kolleeg oli valmis hommikul kell 6:30 telefonikõne peale voodist välja hüppama, kui ma peaks helistama ja ütlema, et ikka ei saa minna. Kuid...vajadus vormis olla, tahtejõud ja tõhusad ravimid tegid head koostööd ning kolmapäeva hommikul olin jalul. Noh jah, ega just eriti hea olla polnud, aga kui tegevuses sai olla, siis jäi haigus tahaplaanile. Kui aga tuli jõudehetk, siis tuli ka haigus tagasi :)

Kuid...

Esimese ehmatuse korraldas mulle hommikul bussis üks „tubli“ III rühma preili, kes ütles, et tema jättis oma kostüümis bussi, millega ta Kärdlasse tuli, aga lisas maru rahulikult, et ma ju saan need sadamas kätte. Paraku vaeseke ei teadnud, et nüüd ei sõida enam bussid otse sadamasse, vaid Kärdlast läheb kiirbussina edasi suur buss. Tänu bussijuhi abile ja suurele õnnele saime kostüümid kätte. Tagasi sõita meil aega poleks olnud ja Kärdlast poleks enam ka keegi jõudnud neid taga otsima hakat ja sadamasse tuua. Puht juhuslikult sõitis see sama buss liinibussina Heltermaa poole. Väikese preili suur õnn.

Pärnus enne kontserdimajja minekut sõime kõhud täis Hesburgeris.

Esinemised läksid arvan, et enam-vähem. Väikeseid ma ei näinud korralikult, nii ei oska ka hinnangut anda. III rühm esitas ühe tantsu ja I rühm kaks. Tibid arvasid, et on konkurentsis. Kui väiksed lavalt maha tulid, siis startisid ka kohe kodu poole teele ja jõudsid õnnelikult 20:30 Kärdlasse tagasi.

Tibidega jätkasime. Mis seal salata, konkurendid olid väga tugevad. Tibid ise arvasid video järgi, et läks päris hästi. Mina tahaks ikka veidi norida, sest viimane trenn nägin, mida nad tegelikult suudavad nende tantsudega teha. Aga ei saa salata kah, nad tantsisid hästi küll :), aga suudavad veel paremini :). Kuid ma ei arva, et see praegu midagi olulist määrab edasi pääsemise suhtes. Tunne ei ole väga tugev...

Nüüd ootame huviga tulemusi...

Kuid kontserdi lõppemisega polnud Tibidele reis veel läbi.

Väsinult pikast päevast sõitsime Sindi kooli ööbima koos tantsutrupi Grand 4 tüdruku ja õpetajaga, kus meie käsutusse anti aula ja õpetajate sanitaarruumid. Oma pesad seadsime lavale, mis oli sama suur või isegi veitsa suurem kui meie kultuurikeskuse lava. Meid vastu võtnud hea haldjas teavitas meid sellest, et Sindi on üpriski kriminogeenne kant ja sinna on jäänud elama raskem kontingent vene keelt kõnelevaid eestimaalasi, kes armastavad aegajalt tüli tekitada. Nii et kui nad näevad, et meil siin tuled nii hilja sees on, siis ei tea mis mõtted neil pähe tulevad ja tuleb loota, et mõni telliskivi aknast sisse ei lenda. :)

Noh ja nagu tõestuseks tema jutule tiirutaski akende all korduvalt ja tegi mõne peatuse uudistamaks kes ja mis, üks punane BMW, millel vahtraleht tagaaknal. Õnneks sellega see ka ainult piirdus! Öö möödus rahulikult!

Hommikul 8:00 oli äratus ja 8:45 ootas buss, mis sõidutas meid Estonia SPA termidesse mõnulema. Tegime endale preemiaks ühe lõõgastva hommikupooliku saunades, vannides, duššide alla ja basseinides logeledes. Niiiiiii mõnus!!!!

Mitu kilo alla võetud, sai need uuesti tagasi teenitud Hesburgeris burksi pugides. Midagi ei saa ju kaduma lasta minna.

Niisiis möödus reis ilma vigastusteta ja heas meeleolus nagu meil juba tavaks on saanud.

Nüüd polnud muud enam jäänud kui 14:30 praamiga koju ja tulemusi ootama...

Ehk piltidega tuunib värki keegi teine.

Tiina