Vihmased päevad…

Kas Teie olete vahel mõelnud mis tunne on laadal õnneloosi teha (käsitöölaat ei loe, palun vabandust)? Ei ole? Meie ka polnud, aga nüüd me siis teame.

Seda kõike kogesime me pühapäevasel Käina laadal, kuhu meid õnneloosi tegema kutsuti. Me vist ei unusta seda kunagi, õnneks kõik hoolitsesid meie eest, muretsesid meile vihma eest varjulise koha ja suunasid inimesi meile. Me ka ikka püüdsime inimesi meelitada, hüüe “Iga loos võidab..” kõlas mu kõrvus õhtuni.
Aga ehk olete Te mõelnud, mis tunne on esineda lausvihmas pargilaval? Jällegi ei? Meie taaskord teame.

Täna oli pargis siis “Meri ja Päike” avamine, kuhu meid esinema kutsuti ja kui esimene tants möödus ilusti ja kuivalt, kui välja arvata, et lava veel eelnenud vihmast niiske oli, siis teise tantsu ajal hakkas lihtsalt vett kallama. See oli tegelikult täiesti nauditav, kuigi lava muutus ohtlikult libedaks. Mõnus… Jahutav.. Õnneks tänu Marie mingile kingaprobleemile ei teinud me seda tantsu kingaga ja keegi (meist) ei kukkunudki. Aga publik oli kõigest hoolimata väga hea ja selle faktiga ma lõpetangi.
Head ööd!